Arhailine periood Kreekas - Vana - Rooma maalikunst
küljest. Kaob grimassitaoline naeratus ning kujude näod on tõsised ja rahulikud.
Kujude elavuse saavutamisel oli otsutava tähtsusega nn. KONTRAPOSTI
rakendamine. Kui inimene seisab vabalt, toetub tema keha põhiliselt ühele jalale (nn.
tugijalg), teisele ta ainult nõjatub (nn. nõjajalg.) Ka liikudes jaoutub keha raskus
jalgadele erinevalt. See ei muuda mitte ainult jalgade asendit, vaid muutustele allub
kogu keha. Kreeka skulptord hakkasid jäljendama seisakust tulenevaid skeletiluude
asendeid ja lihaste pinget. Tulemuseks oli enneolematu looduslähedus ja väljenduse
veenvus.
4.sajandil eKr taandub skuptuuris pidulil, enesekindel rahu. Skulptuur muutub vormilt ja
meeleolult mitmekesisemaks. Mõned skulptorid hakkasid rõhtuama dramaatikatja
kasutama rahutumad, maalilsemat vormi, nt SKOPAS. Teised skulptorid lisasid
figuuridele inimlikku, maist ilu. Skopast võib pidada ka esimeseks hellenistlikuks