Linn keskajal
kaupmeestesse üpris vastuoluliselt. Ühest küljest polnud võimalik temata hakkama saada,
sest valitsejad vajasid kaupu ja raha. Samas tuauniti tema ahnust ja saamahimu. Kaupmehed
koondusid organisatsioonidsees: gildidesse ja vennaskondadesse. Kaupmeeste käes oli kogu
võim linnades.
Käsitöölised aga koondusid erialade kaupa kutseühingutesse ehk tsunftidesse. Seda tingid
käsitööliste vajadus kaitsta ühiselt oma huve. Igal tsunftil oli põhikiri ehk skraaa.
Käsitöölised õppisid ametit mitu aastat, algul õpipoisina, siis sellina ja lõpuks said nad
meistriks.
Linnaõigus ei pidanud naist mehega võrdväärseks ja tavaliselt olid naised oma isa või mehe
eestkoste all. Seetõttu oli naise esimene ja peamine eesmärk võimalikult soodsalt abielluda.
Naiselt oodati, et ta oleks hea abikaasa, majaperenaine ja ema. Kuid paljudel naisetel oli
tähtis roll ka linnade majandus elus. Linnas sai naine isegi üksikuna toime tulla ja end oma
annaabi.ee 
