loo kulgedes tuleb nii mõnigi iseloomujoon temas veel esile. Olles antud novelli lugenud võin öelda, et Elena oli tegelikult ka silmakirjalik ja valelik ning naeris teiste üle, et oma armukesele truudust väljendada. Elena armuke- väga armukade, kuid ilus ja kena noormees, kelle armastus ei jäänud püsima ja kes oli tegelikult selle piinarikka loo põhjustajaks. Rinieri- skolaar, noor aadlik, kes õppis pikka aega Pariisis ning oli kodulinnas Firenzes nii tema teadmiste kui ka päritolu pärast väga lugupeetud noormees. Ta oli kergesti armuv , kuid päris suurte elukogemustega. Tema tunded olid väga kerged muutuma ääramustest äärmustesse.Skolaare peeti üldse armastuses nö "vanadeks kaladeks". Elena ümmardaja- väga ustav ja truu ning usaldusväärne teenija oma emandale. Täidab kõiki käske ning on Elena ja Rinieri vahendajaks külmal
» karjus sapiselt üks vanaeit akna all oleva rahva seast. «Palun väga, tuhat Pariisi naela * missa eest! Pealegi meie, kalanaised turul, peame seda oma maksudest maksma!» «Vait, vanamoor!» hüüdis tüse ja tähtis mees, kes oma nina kinni hoidis kalamüüjast naise poole pöördudes. «Missa oli väga tarvilik. Või tahate, et kuningas jälle haigeks jääks?» «Hästi öeldud, söör * Gilles Lecornu 3, kuninglik köös-ner!» karjus väike skolaar kapiteeli otsast. Kõik skolaarid tervitasid vaese kuningliku köösneri õnnetut nime naerulaginaga. «Lecornu! Gilles Lecornu!» hüüdsid ühed. «Cornutus et hirsutus,» 4 hüüdis teine. 2 Jehan Veskilt (prants. k.). 3 Sarvekandja (prants. k.). 4 Sarviline ja karvane (lad. k.). 6 «Noh, mis neil seal naerda on?» jätkas jõnglane ülalt kapiteelilt. «Auväärt Gilles Lecornu, kuningalossi 13 valitseja Jehan Lecornu vend ja meister Mahiet Lecornu poeg, kes on Vincennes'i lossi
annaabi.ee 
