Juhan Liivi autobiograafiline luule
Liiv oli ajast ees olev geenius, keda sel hetkel ei mõistetud ega toetatud. Sõnameister on läbi
elanud valusaid aegu, mil ta polnud kedagi, ta oli lihtsalt üks vallasant, keda teised pidid ülal
kandma. Tal on häbi enda elu üle ning tema sooviks kujuneb, et Liivi “ärge austage- ei iial
iganes! Üks valus vale mõistus on liikvel aja sees.“ Kirjanik ei soovinud, et noored peaksid
teda eeskujuks.
Austust väärib see, et isegi skisofreeniahoogudele vaatamata, suutis ta kirja panna suurepärast
luulet. Ma arvan, et just see aitaski tal kirjutada siiraid, kuid realistlikke luuletusi. Haigusele,
mis viis ta depressiooni, vaatamata kirjutas ta oma parimad read just sel ajal. Kahjuks
vaevasid sõnaseppa märatsushood, mille jooksul ta suutis põletada oma kirglikke ning
realistlikke luuletusi. Hiljem küll taipas, et oli teinud suure vea.
Minu mõttekangas
annaabi.ee 
