Romantism
päris homogeenne nähtus: selle palet mitmekesistasid eri rahvaste erinevad
sotsiaalsed olud, üldkultuurilised tegurid ning kirjanduslikud traditsioonid.
Seetõttu ei saa romantismi ka üheselt defineerida.
Romantismi peegelduvad need meeleolud, mis haaravad ühiskonda
üleminekuaegadel, kui oodatakse midagi uut, aga samas tuntakse selle uue ja
senikogematu ees ärevust. Romantikute noorema põlvkonna esialgne vaimustus
revolutsiooniideedest muutus hiljem pettumuseks, pessimismiks, skepsiseks, sest
Suurele Prantsuse revolutsioonile järgnesid terror ja Napoleoni vallutussõjad,
pealegi ei olnud revolutsioon toonud loodetud kergendust rahvahulkadele.
Romantikud ei suutnud muuta ühiskonda, ometi mõjutasid nende kirglik vastuhakk
ülekohtule, alatusele ja valedele, mässumeelsus ning vabadusiha ühiskondlikku
teadvust.
Romantism kui kunstisuund väärtustab isiksust, tema tundeid ja elamusi, igatsust
ning lootusi. Idealiseeritakse minevikku: põgenetakse ajalukku ja mälestustesse,
annaabi.ee 
