Teatrietendused olid väga populaarsed, neid külastasid nii lihtrahvas, kui aristokraadid. Naisnäitlejaid ei olnud, naiste osi mängisid noored poisid. Trupid tegutsesid kellegi rikka isiku, ehk metseeni toetusel. Etenduse juurde kuulus ka muusikaline osa ja kohustusliku seltskonnatantsuna dziig. Iga trupp kaitses kiivalt oma autoriõigusi. Shakespeare ajal tegutses palju temast kuulsamaid näitekirjanikke. Christopher Marlowe (1564-1593). Lõpetas Cambridge'i magistrikraadiga, oli skandaalsete vaadetega, jumala eitaja ja ateisti kuulsusega kirjanik. 1593 tapeti ta väga salapärastel asjaoludel. Arvatakse, et tegu oli poliitilise mõrvaga. Ta on kirjutanud palju ajalookroonikaid, millest Shakespeare võttis eeskuju. Tuntuim näide on dr faustuse elu ja surma traagiline lugu. Marlowe käsitles saksa rahvamütoloogias levinud legendi, mille kohaselt leping saatanaga annab üleloomulikud võimed. Faustus (ajaloolise isikuna rändav astroloog ja maag Georg Zabel) annab teadmiste
Humana muusika"). Öörahu projekti kuulusid : · Igor Maasik a.k.a. Onu Bella (laulja) · Jaak Jaagola (rütmikitarr) · Tambet Pukk (trummid) · Tarmo Linnas (basskitarr) · Halvo Liivamägi (kitarr) · Karl Laanekask (saksofon, kitarr) 1980 te lõpus ja 1990te alguses lained löönud Onu Bella & Öörahu projekt osutus ülipopulaarseks muusikaliseks koosluseks. Bänd lõhkus mitmed tabud alles tärkavas eesti popmuusikas skandaalsete lavashowde ja laulutekstidega. Bändi asutasid 1988. aastal Igor Maasik aka Onu Bella ja Tarmo Linnas. Kooslus jõudis tegutseda viis aastat ning esineda paljudel suurüritustel k.a Rock Summeril. Onu Bella ja Öörahu oli eesti ansambel, mis tegutses Tartus 1. augustist 1988 kuni 21. jaanuarini 1990. Ansambel tuli taas kokku kevadel 2009 Tuntuimad lood: · 1992 "Ma võtsin viina" · 1993 "Onu Bella paradiis" · 1993 "Onu Bella klounimuusikal" · 1993 "The Craziest Hits"
kes oma annet jaotasid narkootikumide ja viina vahel. (Ja keda Monroe tõeliselt armastas, nagu teisegi kuulsuse, Edward G. Robinsoni poega - ta elas nende mõlemaga koos, nautides hullumeelseid armuöid kolmekesi. Ehk küll pisut vähema pingega, kui seda kirjeldab Joyce Carol Oates kaks aastat tagasi ilmunud biograafilises - ent ilukirjanduslikus - teoses "Blonde".) Seda kõike ei teadnud Ameerika, rääkimata muust maailmast. Ning Monroe kustumatut kuulsust ei saa niisiis nonde skandaalsete lugudega seostada. Sarmika naise salapärane surm Tema surm, noore 36aastase naise surm, on jäänud muidugi sama salapäraseks, nagu John F. Kennedy surm mõni aasta hiljem. Ning - kuigi tänapäeva iluideaaliks pisut lopsakas - temast kiirgav seksuaalne sarm on fotodelgi ligitõmbav. "Marilyn Monroe oli tavalises elus, tänaval, lihtsalt kenakene. Kuid ta elas pidevas teadmises, et iga mees, kes teda kas või kord vaatas, tahtis teda ja oli kõigeks valmis, et oma soovi täita,"
Ta naeruvääristab ümbritsevat maailma. Tavainimesi pilab lõbusalt, võimuesindajaid pilkab eriti sarkastiliselt. Skulptuurportreed on ka karikatuursed. Maalijana oli ta esimeste seas kes hakkas suurlinna rahvast maalima. G. Courbet peetakse kõige sihikindlamaks realistiks. Motiivid olid lihtsad, argipäevast. Ta oli esimene kunstnik kes korraldas oma isikunäituse. Tema põhimõtteks oli maalida ainult seda mida silmad näevad. Manet stiili on raske määrata. Ta sai kuulsaks skandaalsete maalidega. Ta võttis minevikust näiteid ja maalis need oma moodi. Seda peeti mineviku kunsti naeruvääristamiseks. Ta püüdis rõhutada seda, et süzee pole tähtis vaid see kuidas see kujutatud on. Ta muutis maalimise väärtuseks, mitte selle pildi sisu. Maalides on näha reaalsust ja kaasaega. Teda peetakse ka impressionistiks. Realism jõudis kiirelt saksamaale. Düsseldorfis kujuneb välja koolkond, mis püüdis kujutada kodumaa maastikku ja lihtrahvast. Realism jõudis ka venemaale
annaabi.ee 
