Eesti kirjandus II kevad
avaldatakse palju.
Dünaamika – käib mingi sebimine, mingid avangardsed väljaasted.
Dünaamika kaldub ka kirjanduskeelde.
Erinevad keelekihid ja võõrad keeled – põimuvad erinevad
keeled ja võõras keel tungb eestikeelsesse teksti. Kui 80ndate teisel
poolel uus kirjanduslik tõus silma hakkab, hakkab silma mingi
prantsuse orientatsioon, eriti tänu Krullile ja Õnnepalule. Hakatakse
kuidagi ülekirjutama Siuruaegset klassikalist-avangardset loominugt.
Massikultuuri seostumine kõrgkultuuriga –märke oli ka varem,
kui uuem rahvalaul muutub tähtsaks, kui laulutekstid muutuvad
tähtsaks, popkultuur tuleb kirjandusse. Nüüd on see kokkujook
põhimõtteline – kõrge ja madala erisus on hägustatud.
Intertekstuaalsus/metalisus/kontseptuaalsus – ühelt poolt
tähendab see seda, et tekst muutub avatumaks, ta koguaeg suhtleb
teiste tekstidega