V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
mardisandi järel.
Clopin Trouillefou jäi hetkeks mustlaste hertsogiga ja täiesti purjus galilealaste keisriga
aru pidama. Siis kriiskas ta: «Vait!» Aga et ei pada ega pann tema.käsku ci kuulanud, vaid
oma duetti jätkasid, siis hüppas ta vaadi otsast alla, virutas jalaga hoobi paja pihta, mis ühes
lapsega kümme sammu eemale lendas, teise hoobi panni pihta, mille rasv tulle voolas, ja
ronis tähtsa näoga tagasi oma troonile, hoolimata lapse summutatud nutust või vanamoori
siunamisest, kelle õhturoog ilusal heledal tulel kõige kaduva teed läks.
Trouillefou andis märku ja hertsog, keiser ja santlaagrid asusid hobuserauana kahele poole
trooni, kuna Gringoire, keda ikka veel kõvasti kinni hoiti, keskel seisis. See poolsõõr
koosnes kaltsudest, närudest, kassikullast, harkidest, kirvestest, purjus jalgadest, paljaist
tugevaist käsivartest, ilgeist, allakäinud juhmidest nägudest. Selle santkonna ümarlaua