Psühholoogia
keskenduda mõnele üksikule sümptomile, nagu südamekloppimine või nõrkustunne, millele
lisandub surmahirm, hirm kaotada enesekontrolli või minna hulluks. Ärevust ei vähenda ka
teadmine, et teised inimesed ei pea seda situatsiooni ohtlikuks ega hirmutavaks. Ainuüksi mõte
foobsesse situatsiooni sattumisest põhjustab tavaliselt ärevuse tõusu (ootusärevuse).
Levinumateks foobiateks on agorafoobia (varasemalt lihtsalt avatud ruumi hirm, tänapäeval hirm
hulga situatsiooonide ees, mis hõlmavad oma turvalisest keskkonnast väljumist, nt poodiminek,
ühistransport, rahvamass jne); sotsiaalfoobia (hirm avaliku esinemise ja sotsiaalsete
situatsioonide ees, hirm sattuda tähelepanu keskpunkti); erinevad lihtfoobiad, st hirm
konkreetsete objektide või nähtuste ees, mis tegelikult ei ole nii ohtlikud, kui neid tajutakse
(ämblikud, maod, kõrgus, kinnine ruum jne.)
Foobiate raviks kasutatakse näiteks (kognitiiv-)käitumuslikku teraapiat (KKT) või
desensitiseerimist