V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
oleks kerkinud. Ka süüalune ise ei mõelnud sellele. Gringoire oma filosoofiaga aga p_uudus
siit.
Peagi pani meie kõrgeaulise kuninga vannutatud trompetipuhuja Michel Noiret rahva
vaikima ja kuulutas härra prevoo korralduse ja juhatuse järgi kohtuotsuse välja. Pärast seda
tõmbus ta oma mundrimeestega vankri varju.
Oma ükskõiksuses ei liigutanud Quasimodo oimugi. Igasugune vastupanu oli tal võimatu
asjaolu tõttu, mida kaelakohtu kantseleikeeles nimetati «köitmete sitkuseks ja kõvaduseks»,
mis tahab öelda, et rihmad ja köidikud talle nähtavasti ihusse lõikasid. Muide, see vangikoja
galeeriorjade traditsioon on tänini väga kindlasti püsima jäänud. See säilib käsiraudade näol
veel väga kindlalt meie haritud heasüdamliku ja inimliku rahva seas (kui sunnitöö ja giljotiin
arvest välja jätta).
218
Quasimodo laskis ennast viia, tõugata, kanda, istuma panna, siduda ja väänata. Ta näolt
võis lugeda ainult metsiku või totra inimese imestust