Mats Traat
värsikogud “Sügislootus” (1986), “Jäälilled” (1989), “Ajalaulud” (1990),
“Vastuseta” (1991) ja “Armastuse päiv” (1995). Kõigis nimetatud
kogudes vahelduvad lüüriline ja lüroeepiline laad, klasikalised
luulevormid vabavärsiga.
Leebetele ja stabiilsetele värssidele annab vajalikku värvingut Mats
Traadi alaline sekkumisvalmidus ja pateetiline maailmaparandamise
püüe. Nendes hilisemates kogudes on valdavaks sõna mõjujõu, luule
sõnumitäpsuse ja sisukoormuse kasv ning erinevate värsivormide
laitmatu valitsemine ja meisterlik kujundiarendus.
Mats Traadi luulet on alati väärtustanud mure inimese eetose pärast.
Selle nimel on ta katsetanud erinevaid lähenemisaspekte ja
väljendusviise, jäädes ometi alati truuks tõele ja iseenesele. Tema
küpsusperioodi luulet juhib igatsus valguse, selguse ja puhtuse poole.
Parema tuleviku lootust on tugevdamas ühtekuuluvustunne oma maa ja
rahvuse põhiväärtustega.
Laps olin, kui möödus sõjakolin.