Tiit Lauk humanitaar
1989: 31). Nähtus ise möödus õnneks kiiresti, mingeid märgatavaid jälgi jätmata. Nagu viitab
Tallinna restoranikultuuri põhjalikult uurinud Kalervo Hovi, aitasid sellele kaasa meil sel ajal
valitsenud rahvuslikud meeleolud, mille tõttu kõik saksapärane oli tõrjutud seisuses ja saksa
orkestrid, kelle vahendusel lärmidžäss näiteks Soome jõudis, ei suutnud siin läbi lüüa (Hovi
2002: 146). Kas sellisel “muusikal” džässmuusikaga midagi ühist oli, on küsitav.
Džässi sissemurret meie traditsioonilisse kultuuriruumi võib eeltoodud teooriate kohaselt
käsitleda akulturatsiooniprotsessina, mille käigus afroameerikalik džäss juurdus meie tolle-
aegses tantsumuusikas, tõrjudes ühe osa sellest (vanemad tantsud) kõrvale ja sulatudes teise,
ise ka samal ajal muutudes. Protsessi on kõige lihtsam mõista, vaadeldes seda koos
muutustega ajaloos ja ühiskonnas, nagu ka Peter Murdock soovitab (Murdock 1965: 116).