Carl von Clausewitz
Kirjanikele, kunstnikele ja filmimeestele jätkub teemat kauaks. Helge tuleviku lootus ei lase
välja paista teravatel sotsiaalsetel probleemidel. Kõik on rõõmsad, tulvil innukat teotahet,
vaatamata kesisele elujärjele.
Kujutan ette Clausewitzi-aegset vahvat üksust, kõik noored terved poisid, värvilised
mundrid seljas, lipud püsti, ühtlases rivis trummipõrina saatel positsioonile marssimas...
Kõmatab suurtükipauk. Üheainsa hetkega on lugematute õppuste käigus sissedrillitud kord,
absoluutselt kõik sõjalised oskused ja Preisi karastunud võitlusvaim nagu pühitud. Maas
väänleb kari sante. Räbalad, veri... Kostab oigeid ja nuttu, keegi hüüab ema. Haavatud on
muutunud lapseks, mõni lausa abituks imikuks. Inimese materjal on pehme ja õrn, mooloki
vastu ei kesta.
5
annaabi.ee 
