2013-01-29 Elulugu Koit Toome on Eesti poplaulja. Ta on 32 aastane, sündinud 3 jaanuar 1979 aastal Tallinnas . Toome on algul klaverit ja hiljem laulmist õppinud nii Tallinna Muusikakeskkoolis kui ka Georg Otsa muusikakoolis. Tema lauluõpetajad on olnud teiste seas Jaak Joala ja Kare Kauks. Toome on lapsena laulnud ka Eesti Poistekooris. Kui Koit Toome Muusikakeskkooli sisseastumiskatsetele jõudis, oskas ta mängida Mozarti "Väikest öömuusikat". Nüüd on temast saanud laulja, kelle lugusid teavad kõik. 15-aastane lavakarjäär ei ole olnud lihtne ja ladus. Elu on õpetanud ja Koit on õppinud. Koidu pillideks, mida ta valdab ning mängib on akordion ja klaver. Toome on tegutsenud juba aastast 1995 ja tegutseb praeguseni. Koit Toome elab Tallinna külje all Laagris ja Eesti laulupealinna valimisel esindas Laagrit. Laagri ei saanud laulupealinnaks
Tessa on Zoeyga aias, ta katsub ta kõhtu ja unistab beebiga kohtumisest. Äkitselt hakkab tal aga halb ja ta satub haiglasse. Arst ütleb et asjad on aina halvemad ja ta sureb varsti. Tessa loobub igasugusest ravist sest arst ütleb et tal pole lootuski nii kaua elada, et Zoey beebit näha. Tessa läheb koju ilma arstidele ütlemata, ta läheb Adami poole sest ta tahab temaga veel viimast korda intiimseid hetki nautida. Adamit aga pole seal, Adami ema ütles et Adam oli läinud ülikooli sisseastumiskatsetele vms. Tessa on maruvihane, ta jookseb koju ja viskab oma toast kõik asjad välja, riided, ehted, madratsi ja isegi teleka. Tessa isa jõuab koju ja on väga sokeeritud. Tessa isa küsib miks ta haiglast lahkus ja Tessa ütleb talle et ta on väsinud süstaldest ja voolikutsest ja vereülekannetest mille mõju kestab vaid 3 päeva ta lihtsalt tahab juba ära surra. Kui Adam ülikoolist tagasi jõuab läheb ta Tessa poole ja räägib et kuigi ta pole elusees
lahingut lüüa. Kunsti juurde jõudmine käis ka loomulikult, elukeskkonna ja sõprade tõttu. “Ma elasin Vaarika tänavas, Maasika tänavas elas üks tore ruumikujundaja Olga Maasik, kellel oli kolm last, kellest kahest said kunstnikud, ühest laevakapten. Tema pani oma lapsi akvarelle tegema, mina siis ka maalisin. Ja nad käisid meil maal külas, siin looduses maalisime. Tema leidis, et mul on annet. Aga esimese korraga ma kunstiakadeemiasse sisse ei saanud, läksin sisseastumiskatsetele maali erialale ja põrusin. Maali hinded olid mul küll vist suisa viied, aga joonistamises ei läinud hästi. Joonistasin ja joonistasin mingit poolakti või akti, kustutasin nii palju, et näo kohale tuli auk. Ja sain kahe. Siis ütles Olga Maasik mulle, et tekstiil ongi palju praktilisem, saab samamoodi värvi käsitseda. Ja ma läksingi ja sain sisse ning ma tõesti ei kahetse. See sobib hästi kokku mu kogumis- ja rahvakultuurikirega.”
annaabi.ee 
