ILUKIRJANDUS - proosa
Ussisõnadest võõrdumine oli alanud juba
mitu põlvkonda tagasi ja ka meie vanemad suutsid kõigist ussisõnadest kasutada vaid
mõningaid levinumaid ja lihtsamaid, näiteks see sõna, mis kutsub sinu juurde põdra või hirve,
et
sa saaksid tal kõri läbi lõigata, või siis sõna raevunud hundi rahustamiseks, samuti tavaline
loba
ilmast ja muust säärasest, mida sobis ajada möödaroomavate rästikutega. Vägevamaid sõnu
polnud juba ammu tarvis läinud, sest kõige võimsamate sõnade sisistamiseks et neist ka
mingi tulu sünniks läks ühekorraga tarvis mitu tuhat meest, keda metsas juba ammu leida
polnud. Nii olidki paljud ussisõnad unustuse hõlma vajunud ja viimasel ajal ei vaevutud enam
neid kõige lihtsamaidki selgeks õppima, sest nagu öeldud, kergesti nad meelde ei jäänud
ning
milleks ikka vaeva näha, kui võib adra taga käia ja muskleid punnitada.
Niisiis olin mina päris erakordses olukorras, sest onu Vootele mõistis kõiki ussisõnu