"sisisevaid" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Vahel nähti kellatorni all päratu suurt pead ja vormitut jäsemete kimpu meeletult köie otsas kõlkuvat: see oli Quasimodo 147 vesperit või angelust helistamas. Öösel nähti tihti õudset kuju mööda nõrka pitsilist balustraadi torni tipus apsiidi kohal liikuvat: see oli jälle Jumalaema kiriku küürakas. Niisugusel korral olevat kirik, nagu eided jutustasid, muutunud fantastiliseks, üleloomulikuks, jubedaks: siin-seal avanenud kujude silmad ja suud, kuuldud haukuvaid kivist koeri, sisisevaid kivist madusid ja lohesid, kes ööd kui päeva sirgunud kaeltega ja avatud suudega katedraali valvavad. Jõuluööl aga, kui suur kell väsimusest korisedes usklikke kesköömissale kutsus, oli süngel fassaadil niisugune ilme, nagu oleks suur portaal rahvast endasse neelanud, rosett aga suure silmana neid vaadelnud. Kõige selle põhjuseks oli Quasimodo. Egiptuses oleks teda selle templi jumaluseks peetud; keskajal deemoniks arvatud, oli ta tõeliselt kiriku hing.