V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Vahel nähti kellatorni all päratu suurt pead ja
vormitut jäsemete kimpu meeletult köie otsas kõlkuvat: see oli Quasimodo
147
vesperit või angelust helistamas. Öösel nähti tihti õudset kuju mööda nõrka pitsilist
balustraadi torni tipus apsiidi kohal liikuvat: see oli jälle Jumalaema kiriku küürakas.
Niisugusel korral olevat kirik, nagu eided jutustasid, muutunud fantastiliseks,
üleloomulikuks, jubedaks: siin-seal avanenud kujude silmad ja suud, kuuldud haukuvaid
kivist koeri, sisisevaid kivist madusid ja lohesid, kes ööd kui päeva sirgunud kaeltega ja
avatud suudega katedraali valvavad. Jõuluööl aga, kui suur kell väsimusest korisedes
usklikke kesköömissale kutsus, oli süngel fassaadil niisugune ilme, nagu oleks suur portaal
rahvast endasse neelanud, rosett aga suure silmana neid vaadelnud. Kõige selle põhjuseks oli
Quasimodo. Egiptuses oleks teda selle templi jumaluseks peetud; keskajal deemoniks
arvatud, oli ta tõeliselt kiriku hing.