Õiguse filosoofia loengukonspekt
Machiavelliga algab uus ajastu poliitilises mõtlemises: vabaneda spekulatiivsest
mõtteviisist, eetikast ja religioonist ning metodoloogilise printsiibina määratleda uurimisese, mis
oleks autonoomne muudest valdkondadest (iuxta propria principia). [Reale-Antiseri
kokkuvõtvalt]: [27]"Poliitika poliitika pärast." Poliitiline realism metodoloogilise põhimõttena:
kirjeldada asju nii, nagu need tegelikult on, ja mitte nii, kuidas need [soovitavalt] võiksid olla.
Seega sishiks väärtushinnangutest (ja sedakaudu silmakirjalikkusest) vaba poliitikakäsitlus.
Inimese egoistlik loomus. Riik kui poliitiline mehhanism on inimeste ja rahva ülim väärtus.
a) Poliitiline realism ja antropoloogiline pessimism: inimene pole hea ega halb, ent on
loomult egoistlik ja pahedele kalduv; seepärast valitseja ei saa teha panust inimlikule headusele.
Inimloomus õigustab ka valitseja püüdu ja kõiki jõupingutusi võimu säilitamisele [võimu