Eesti mõisaarhitektuur historitsismist juugendini
Baroki ja klassitsimi interjööride erijooni oli teatav suurejoonelisus ja teatraalsus. Kõige
suurem rõhk pandi maja esindussaalidele, samal ajal jättes argiruumid tagaplaanile. Külastaja
pidi saama sujuvalt liikuda ühest esindusruumist teise, mis panid ta oma rikkaliku kujunduse
ja näitemängulisuse tõttu ahhetama. XIX sajandil muutusid rangele etiketile allutatud
esindussalongid tagasihoidlikumaks ja intiimsemaks. Erinevalt klassitsistlikele
sümmeetrilistele siseplaneeringutele eelistati historitsistlikes hoonetes tubade vaba paigutust,
ilmus koridorisüsteem, vaheesikud. Sisekujundus muutus vähem lineaarseks ja
mitmekesisemaks, pandi rõhku maalilisusele ning kontrastidele. Tavaline oli iga ruumi
kujundamine eri stiilis. Intiimsus avaldus tubade mõõtmete vähenemises ja hämardumises,
soositi raskemaid, küllastunud toone. Kui väljast katsid majade seinu vääntaimed, siis
interjöörides matsid elanikud end eesriiete, sirmide ja sametlinade varju