Mõtte mõttest
maailmast, ja sellega, et meil pole põhjust pidada ennast mingiks eriliseks osaks
eksistentsist, on loomulik teha üldistus, et mistahes eksistentsikomponendi enda
olemuseks on samuti tahe.
Järelikult kõik need asjad, väga üldises mõttes, mis põhjustavad meis aistinguid, ja mille
olemus on igavesti varjatud tajude ja teadvuse eest, on oma sisemiselt olemuselt tahe,
nagu me ise oleme oma sisemiselt olemuselt tahe. Kogu eksistents, kogu maailm on
oma siseolemuselt tahe.
Tahe on kõikjal, ka kivis, see avaldub primitiivselt, gravitatsioonilise tõmbejõuna,
püüdlusena liikuda teiste massi omavate kehade suunas.
Schopenhauerit ei huvitanud romantikuna analüüs, vaid palju rohkem kunst ja religioon.
Kunstil kaks funktsiooni. (i) Esteetiline kogemus annab meile palju adekvaatsema visiooni
sellest, mis maailm tegelikult on, kui seda suudab teha teadus.
(ii) Esteetilise objekti eriline olemus lubab meil sageli võtta maailma suhtes moraalse
hoiaku