Mõtte mõttest
kõikvõimalikud vahepealsed värvitoonid. Ja nii on mistahes kontseptsioonidega.
Ei taju ega teadus ei suuda avada asjade olemust. Kuid meil on veel üks teadmine: me
oleme osa maailmast ja seetõttu teame midagi ka maailma kohta.
Mis on see, millest me teame ainult sisekaemuse teel omaenda kohta, mida aga ei anna
meile ükski taju välisobjektide kohta? Selleks olemuseks on tahe. Tahet, tahtepingutust,
kogeme me ainult iseendas, mitte aga milleski, mis on meist väljaspool.
Teades enda siseolemuseks olevat tahte, ja arvestades sellega, et me oleme üks osa oma
maailmast, ja sellega, et meil pole põhjust pidada ennast mingiks eriliseks osaks
eksistentsist, on loomulik teha üldistus, et mistahes eksistentsikomponendi enda
olemuseks on samuti tahe.
Järelikult kõik need asjad, väga üldises mõttes, mis põhjustavad meis aistinguid, ja mille
olemus on igavesti varjatud tajude ja teadvuse eest, on oma sisemiselt olemuselt tahe,
nagu me ise oleme oma sisemiselt olemuselt tahe