teha. Esimest korda eristati disainerid, ülesehitajaid, operaatoreid, programmeerijaid ja hooldus personali. Neid arvuteid kutsuti spetsiaalselt suurarvutiteks, neil oli oma konditsioneeriga ruum. Seda said endale lubada vaid üksikud suured korporatsioonid , valitsused või ülikoolid, kuna see läks maksma mitmeid miljoneid. Et töö toimiks pidi programmeerija kirjutama programmi paberile (FORTRAIN või assembleri keeles) ja siis alles perfokaardile. Siis viis kaardipaki sisendruumi ja andis operaatorile ja ootas kuni väljund on valmis. Kui töö sai valmis läks operaator printeri juurde ja printis väljundi ja viis selle ruumi teise otsa, et programmerija saaks sellele hiljem järele tulla. Operaator võttis järgmise sisend kaardipakki ja luges selle sisse. Palju aega läks kaduma, kuna operaator pidi palju ruumis ringi liikuma. Samas oli ka probleem, et kui ilmnesid mingid vead, siis operaatoril ei olnud oskusi nende
teha. Esimest korda eristati disainerid, ülesehitajaid, operaatoreid, programmeerijaid ja hooldus personali. Neid arvuteid kutsuti spetsiaalselt suurarvutiteks, neil oli oma konditsioneeriga ruum. Seda said endale lubada vaid üksikud suured korporatsioonid , valitsused või ülikoolid, kuna see läks maksma mitmeid miljoneid. Et töö toimiks pidi programmeerija kirjutama programmi paberile (FORTRAIN või assembleri keeles) ja siis alles perfokaardile. Siis viis kaardipaki sisendruumi ja andis operaatorile ja ootas kuni väljund on valmis. Kui töö sai valmis läks operaator printeri juurde ja printis väljundi ja viis selle ruumi teise otsa, et programmerija saaks sellele hiljem järele tulla. Operaator võttis järgmise sisend kaardipakki ja luges selle sisse. Palju aega läks kaduma, kuna operaator pidi palju ruumis ringi liikuma. Samas oli ka probleem, et kui ilmnesid mingid vead, siis operaatoril ei olnud oskusi nende
teha. Esimest korda eristati disainerid, ülesehitajaid, operaatoreid, programmeerijaid ja hooldus personali. Neid arvuteid kutsuti spetsiaalselt suurarvutiteks, neil oli oma konditsioneeriga ruum. Seda said endale lubada vaid üksikud suured korporatsioonid , valitsused või ülikoolid, kuna see läks maksma mitmeid miljoneid. Et töö toimiks pidi programmeerija kirjutama programmi paberile (FORTRAIN või assembleri keeles) ja siis alles perfokaardile. Siis viis kaardipaki sisendruumi ja andis operaatorile ja ootas kuni väljund on valmis. Kui töö sai valmis läks operaator printeri juurde ja printis väljundi ja viis selle ruumi teise otsa, et programmerija saaks sellele hiljem järele tulla. Operaator võttis järgmise sisend kaardipakki ja luges selle sisse. Palju aega läks kaduma, kuna operaator pidi palju ruumis ringi liikuma. Samas oli ka probleem, et kui ilmnesid mingid vead, siis operaatoril ei olnud oskusi nende
küljest tagab ülihead aproksimatsiooniomadused tingib aga selle, et süsteemide, mille lokaalsed mudelid omavad kardinaalselt erinevaid parameetreid, reeglite interpolatsiooni kaudu saadavad globaalsed väljundid võivad erineda ainult pisiasjades (joonis 19). Teatud piirini on võimalik süsteemi vabadusastmeid piirata ning läbipaistvust suurendada reeglite isoleerimisega üksteisest (liikmesfunktsioonide ülekatte vähendamise kaudu) kuna sisendruumi piirkondades kus on aktiivne vaid üks reegel on globaalne väljund y paratamatult identne vastava lokaalse mudeli väljundiga yr, kuid see ei ole optimaalne lahendus antud probleemile, kuivõrd kõige läbipaistvama TS süsteemi same situatsioonis, kus liikmesfunktsioonide ülekate puudub ja on raske rääkida hägusast süsteemist. 1.13 Hägusate süsteemide konstrueerimine 33
annaabi.ee 
