Rene Descartes
o. J u m a I.
Kuid juba ta kaasaegsed märkasid, tema tõestused ei erine oluliselt keskaegsetest
Jumala olemasolu tõestustest.
Me võime neis tõestusis kahelda samuti nagu me kahelda võime tema
radikaalses ihu ja hinge dualismis. Kuid me võime öelda, et see dualism on olnud
suurima tähtsusega uuema aja metafüüsika arengu seisukohalt. Descartes on
tunnetanud, et hingelisuse olu me leiame täiskindlalt enda teadvuses, subjekti
sisemuslikkuses. Seega on ta loonud uue aluse psüühilisele ja füüsikalisele
metafüüsikale. Kõik psüühiline olu on keskendatud minasse, mina on spontaanne ja
aktiivne, vastupidiselt mateeria passiivsusele. Tulemuseks on õpetus kahest
substantsist. On öeldud, et Descartes on küll osanud eraldada, kuid mitte siduda.
Olgugi et mõlemad substantsid moodustavad kaks eri valdkonda maailmas, ometi
ühes nähtuses need kaks eri substantsi esinevad koos ja nimelt inimeses, kes on
ühtlasi hing ja ihu