EESTI KESKAEG
need ei vastandunud ka kristlikele arusaamadele. Samuti, mis puudutab arheoloogiliselt jälgitavaid
matusekombestikke, oli olemas selgelt regionaalseid erinevusi, nt Kuramaal ja Ida-Lätis tuleb ka hiliskeskajal ette
põletusmatuseid. Tavaliselt kristlikus kontekstis on põletusmatus märk paganlikkusest - iseenesest kristlik doktriin ei
keela seda. Poliitilises mõttes Kuramaa ja Latgala olid kristlikud alad. Küll võib selles sisemisjonis näha teatud
probleeme, mis on seotud organisatsioonilise küljega - keskaegsed kihelkonnad olid väga suured kui võrrelda tüüpilise
keskaegse kihelkonnaga, mis tähendas talupojale seda, et kirikusse minek on päevatee. Suur osa vaimulikkonnast olid
sisse tulnud väljas poolt Liivimaad - Liivimaa kirikhärrade sissetulekud olid suhteliselt suured, mis muutis need
preestri kohad ka laiemalt atraktiivseks - need, kes need kohad said, ei olnud kohalikku päritolu ja ei osanud kohalikke
keeli
annaabi.ee 
