Tammsaare ja Gailit elulugu
Tuglas, ,,A. H. Tammsaare toodangu
piirjooned", ,,Vaba Sõna", lhk. 200, 1916). Harva vilksatab selle kitsikusest tulija enese
kaastundlik vahelerääkimine oma kehvikute troostitusse (,,Jah, magage, magage magusasti,
isad ja pojad!"). Vaevalt märgatav on ta muigamine oma jonnakate tegelaste juhmi
vaenujahmu üle (vihane Kaasi eit ja taat teineteist sängist välja pugimas).
Ei ole selle masendava madaluse kopeerimises siiski väljatõrjutud ,,kriipseldaja" sisemgi
hingeteadlik iselaad. Noore jutustaja antinoomiline elukäsitus näikse küll väheleidlik olevat,
kui ka ta kahe tülitseva paari ruum-ajaline lahkuminek tagasi kutsub ,,Kuresaare vanades"
leitud lõpplahenduse. Peaaegu samade sõnadaga kordavad Laia Viiu ja Kaasi Tiina
teineteisest lahkudes: ,,Või me siis riielnud oleme, alati ilusti läbi saanud." Aga kummagi
pisaraid valava eide muljesugulus teineteisest kaugenedes omandab siin ,,naturalistliku
iroonia" tähenduse