Meditsiiniajaloo konspekt
kontseptsiooni elusa patsiendi sümptomid taandusid oma priviligeeritud
positsioonilt haiguse defineerimisl, laibal tuvastatud patoloogiliste muutuste tähtsuse
ees. Surmast sai oluline informatsiooniallikas (ta ei olnud enam ,,mittemidagi").
Surmale andsid uue olulise tähenduse ka varajase eveolutsiooniõpetuse vallas tehtud
tööd Georges Cuvier (1769-1832), luues oma uue zooloogilise taksonoomia (jagas
loomariigi lähtuvalt nende sisemeisest ülesehitusest), näitas, et surm on peamine
tegur, mis defineerib organismide võimekuse ellu jääda. Elu ei olnud enam mitte
keskkonnamõjudele vastuseis, vaid midagi, kus organism ja keskkond
vastastikku sõltuvuses olid (seega siis korreleerusid). Francois Broussais (1772-
1838) oli üks neid arstiteadlasi, kelle arvates elu oli eeskätt väliste stimulatsioonide
tulemus. Sarnaselt arutles John Brown (1735-1788), kelle kohaselt haigused oleksid
annaabi.ee 
