Maksebilanss, rahvusvaheline valuutaturg, välisinvesteeringud
suutelised konkureerima välismaiste tootjatega.
Mitmed majanduspoliitikud on propageerinud erinevaid protektsionistlikke vahendeid lähtuvalt
strateegilisest kaubanduspoliitikast. Tegemist on teooriatega, mis lubavad oligopolistlikku konkurentsi ja
firmade vahelisi strateegilisi vastasmõjusid. Need teooriad väidavad, et valitsusepoolsete meetmete
kasutamine ekspordisubsiidiumide või ekspordimaksude näol, võib tuua kaasa kasumite ülekandumise
välismaistelt firmadelt sisemaistele firmadele, tuues endaga kaasa rahvusliku heaolu kasvu (seda vähemalt
siis kui välismaine valitsus ei võta kasutusele mingisuguseid vastumeetmeid).
Strateegilise kaubanduspoliitika argumenti kasutatakse seletamaks ja õigustamaks valitsusepoolset ekspordi
subsideerimist ja toetusi uurimis- ja arendustöö vallas. Seega on oluliseks küsimuseks piisavate tingimuste
kindlaks määramine optimaalsete kaubanduspoliitiliste otsuste vastuvõtmiseks oligopolistliku konkurentsi
tingimustes