Kirjanike loomingu iseloomustus
vastu, varakult avaldus ka tema näitlemis-ja improviseerimisanne.
Tsehhov soovis välja pääseda väikekodanlikust keskkonnast ja saada tõeliseks intelligendiks.
Tsehhovi järgi jagunesid vene intelligendid kahte tüüpi. Esimesed olid hõivatud ühiskonnale
vajaliku tööga, nad olid askeetlikud, ohvrimeelsed, hoolimatud oma eraelu ja tervise suhtes,
sageli aga taandusid nende teod vaid kõnelusteks tegudest. Teised olid kunstikalduvustega
inimesed, keda iseloomustas keerukas sisemaamaailm, sügav looduse ja kunstimõistmine,
tundlikkus ja kiinduvus, ent nii töö kui ka elu kohutas neid. Kumbki tüüp ei tema silmis
harmoonilise inimese ideaali, millest ta unistas. Harmooniline inimene pidi olema täiuslik nii
kehalt kui vaimult, ilus nii väliselt kui ka oma tunnetes ja mõtetes.
Tsehhovi teostes kulgeb süzee mööda väga lihtsaid tavalisi sündmusi. Selle varjus areneb aga
teine, sisemine süzee.