Keskaeg
keskaja esimestel sajanditel. Keskaeg valmistas ette uure rahvast ja kultuuride sündi,
nüüdisaja peamiste religioonide kristluse, budismi, islam levikut (sel ajal peeri ristisõdu,
ehitati kirikuid ja rajati ülikoole)
Rooma kultuur polnud keskajal ise arhailine. Selle ajastu vaimsust kehastas Euroopas
ainuideoloogiaks saanud ristiusk ehk krislus, mis andis inimesele uue märgisüsteemi iseenda
mõistmiseks ja maailma tõlgendamiseks. Kristlusele toetuv sümbolistlik maailmakäsitu
siseloomustas kogu keskaegset kultuuri. Rahva mõtteviis avaldus kaksikusuks: kristlik
usutunnistus segunes rahvausundiga, religioosne vagadus rõõmsa ellusuhtumisega.
Sünteesides kristlikku käsitlust, antiikkultuuri mõjutusi (koolides õpiti Vergiliuse ja Ovidiuse
loomingut) ning rahvatraditsioone, lõi ta palju sootuks uut ja originaalset.
Uued zanrid ja vormid tekkisid:
· proosas(rüütliromaan ja novell),
· lüürikas (kantsoon, sonett, ballaad, madrigal, romanss),