VARAUUSAEG
-ndate ja 1770.-ndate aastate
algusesse. 1771/72 talvel suri Böömimaal näljahäda tõttu 7% elanikkonnast.
Suremus epideemiatesse püsis varauusajal endiselt kõrge. Laastavaimaks nakkushaiguseks oli katk:
1665. aastal suri Londonis katku 100 tuhat inimest. Viimane suurem katkupuhang Lääne-Euroopas
möllas aastatel 172021 Marseille's, nõudes ligi 90 tuhat ohvrit. Ida-Euroopat tabas viimane
katkulaine 1770.-ndate aastate alguses, puudutades eelkõige Poolat ja Venemaa sisekubermange.
Lisaks katkule olid surmatoovateks nakkushaigusteks rõuged, düsenteeria ja tüüfus. Rõugete vastu
alustati 18. saj. teisel poolel kaitsepookimisi, mis oluliselt pidurdas selle surmatoovaima nakkushaiguse
levikut.
Ohvriterohkemad loodusõnnetusteks varauusaja Euroopas olid üleujutused. Eriti laastavad olid need
Põhjamere rannikualal, tuues kaasa kümneid tuhandeid ohvreid. Varauusaja suurimaks
looduskatastroofiks Euroopas oli aga Lissaboni maavärisemine 1
annaabi.ee 
