Daniel Dennett - "Kvaalide kvainimine"
kõik need võimalused olemas. Ma ei tea ka, et praegusel ajal kipuks keegi pidama au sees eksima-
tust või korrigeerimatust, mis kuulutaks, et alternatiiv (a) on ja peab olema igal juhul tõde, sest
inimesed lihtsalt ei saa eksida sellises privaatses ja subjektiivses küsimuses8.
Kuna võidakse sattuda kimbatusse, oleks siiski tark üldjoontes korrata, miks eksimatuse pooldaja
positsioon on üksnes pealtnäha külgetõmbav, nii ei saaks ta taastada oma endisi võlusid, kui asi tõ-
siseks läheb. Esiteks, Wittgensteini (1958) ja Malcolmi (1956, 1959) järgides oleme näinud, et
üheks seesuguse eksimatuse vastuvõtmise viisiks on nõustumine sisu täieliku kadumisega (Dennett
1976). "Kujutle, et keegi ütleb: "Aga ma tean, kui pikk ma olen!" ning asetab selle tõestuseks käe
oma pea peale." (Wittgenstein 1958: 96.) Oma väidet kahandades, kuni ei jää järele midagi, mida
õigeks või valeks pidada, võidakse saavutada teatud sisutühi võitmatus, kuid antud juhul see ei sobi
annaabi.ee 
