inimese Jumalast ja põhjustavad hinge hukkamineku. Vaatamata viimasel ajal sagenevatele koostööpüüdlustele nii Eestis kui rahvusvahelisel tasandil näib teaduse ja religiooni vahel endistviisi haigutavat ületamatu kuristik. Kas see ongi määratud nii jääma või leiduks siiski võimalusi ja häid põhjuseid vaenuleeride lepitamiseks? Mina isiklikult arvan,et ei sest teaduse andmed on avalikud ja korduvalt kättesaadavad.Aga religioonis on meie sisekaemused ja maailma tõlgendused.Teaduse küsimus võiks olla kuidas? Religiooni aga miks? Teaduses on autoriteediks loogiline kooskõla ja eksperimentaalne korrektsus.Religioonis hoopis jumala ilmutus ja valgustatud inimesed.Teadus ja religioon on kui erinevad keeled teaduse keelt kasutatakse peamiselt ennustamiseks,kontrollimiseks,vaadeldud nähtuste vahel seoste tuvastamiseks,tehnoloogiliste rakenduste leidmiseks
Peamised teemad, millest räägiti, olid luules ja muusikas sarnased: sõjavastasus (Villu Tamme „Mu vanaisa oli desertöör“), revolutsioon (Tõnu Trubetsky „Tagasi prügimäele“), armastus (Merca „Ulm“), anarhia (Tõnu Trubetsky „Musta lipu valguses“), võim ja ühiskond (Albert Trapeeži „Mina“), poliitiline olukord (Villu Tamme „Tere perestroika“), kurbus ja ahastus (Mait Vaigu „Tseremoonia“) ning vähem või enam depressiivsed sisekaemused (Tavo Tamme „Depressiiv-maniakaalne psühhoos“). Märkimisväärne on ka mitmete punkbändide muusika kvaliteet. Kuigi võiks arvata, et totalitaarse riigi oludes teismeliste poolt keldris kehva tehnikaga kokkumängitud muusikal pole erilist lootust tulevikule, on tegelikkus teistsugune. Näiteks võib tuua ENSV tõenäoliselt tuntuima punkbändi JMKE, mis muutus 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate alguses Soomes ehk isegi populaarsemaks kui oma koduliiduvabariigis
annaabi.ee 
