Kergejõustiku ajaloost
Peale selle kerkivad hüppaja
kehaosad ainult selleks hetkeks latist kõrgemale, kui nad ületavad kujuteldava
vertikaaltasapinna. Lääneosariikide üliõpilaste seas levis teine hüppestiil. Nad kasutasid
hüppelatile lähenemiseks tõukejalapoolset 35-55 kraadi all toimuvat hoojooksu, hüppelati
ületamine toimus aga horisontaalasendis keha kallutamisega tõukejala poolsele küljele.
Sellises asendis hüppaja nagu veeres üle hüppelati. Hiljem hakati seda hüppeviisi
kutsuma ,,sisejalaks".
Paljud hüppajad, toetudes küll põhimõtteliselt kirjeldatud hüppestiilile, täiustasid hüpet
vastavalt endi kehalistele iseärasustele. Pikakasvulised ja suhteliselt aeglased hüppajad
sirutusid horisontaalselt lati kohale. Kiirete liigutustega hüppajad pidasid otstarbekamaks
saavutada lati kohal grupeering selliselt, et keha tõmmati kerra, mis võimaldas sukelduda
ülakehaga lati taha. Nii ilmus põhimõtteliselt uus hüppeviis - rullhüpe.
annaabi.ee 
