"Kaugekõne" K. A. Hindrey
lähtub praktiliselt alati tegelikkusest, reaalsest sündmusest või isikust. Teiseks on tema
paljukiidetud lähenemine psühholoogistele nähtustele uudishimuliku õpilasena ja selle
lahkamine meistrina. Psühholoogilises analüüsis on kirjanik tõeline meister. Oma rohketes
sellealastes tähelepanekutes, millest ta looming ajuti otse üle keeb, jõuab Hindrey inimese
alateadvuse selliste kihtideni, mis ei ole kirjanduses sugugi tavalised. Alateadvusest
esilekerkivate siseelamuste teadvustamine on Hindrey analüüsi üks moodus. Teine, võib-olla
veelgi köitvam moodus on see, mida autor on nimetanud ,,välkvalguseks" inimese hingeelu
kõige salajasemate soppide intuitiivne mõistmine, teatavad selgeltnägemise välgatused. Seda
moodust on ta kasutanud paljudes novellides, näiteks valikkogu ,,Kaugekõne" ühes jutustuses
,,Välkvalgus", mis esmakordselt ilmus 1931. aasta märtsikuu ,,Loomingus". Ainestikult on
annaabi.ee 
