edastamise. Nii leidub paljude isaste päevalibliikate tiibadel lõhnasoomuseid. Need soomused eritavad spetsiifilisi feromoone, mille ülesanne on hõlbustada sugudevahelist suhtlemist. Lisaks soomustele on kõigi liblikate tiibadel olemas ka tiivanarmad. Need asuvad tiiva välisservas ning võivad olla tiiva üldtoonist erineva värvusega. Kui putukate suurusest rääkides mõeldakse tavaliselt kehapikkust, siis liblikate mõõtmete iseloomustamiseks räägitakse siruulatusest. Siruulatus on vahemaa sirutatud liblika ühe eestiiva tipust teise eestiiva tipuni. Liblikate anatoomia: tagakeha Reeglina on liblika tagakeha silindriline või kergelt lapik ning rohkem või vähem karvane. Urujätked ja sabaniit puuduvad alati, kuid mõnikord võib tagakeha eripäraste karvatuttide tõttu välja näha üpris haraline. Anatoomiliselt koosneb liblika tagakeha 11 lülist Isaste liblikate tagakeha koosneb 8, emaste oma 7 nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on
m maapinnast. Esimese kurna muneb tavaliselt aprillis. Hilisemad kurnad (juunis, juulis) on harvemad. Kurnas on 6...12 muna. 22Puukoristaja Sitta europaea osava ronijana võib puukoristaja ainsana meie lindudest puutüvel, pea ees, alla ronida. Ronimisel ei kasuta ta porri ega rähni kombel saba toetuspunktina, vaid tema imetlusväärne ronimisvõime on tingitud pikkade varvaste ebatavaliselt suurest siruulatusest ning teravaist ja tugevaist küünistest. Puukoristaja lend on enamasti lühimaaline ja lainjas, maas kulgeb ta hüpeldes. Oma erksa ja energilise olemisega meenutab puukoristaja tihaseid, kellega koos ka tihti tegutseb. Toidumajakeses taanduvad tema eest kõik teised linnud. Inimese suhtes ei ole ta arg, kuid säilitab loomupärase ettevaatlikuse - eelistab inimese lähenemisel igaks juhuks puutüve taha peituda. Puukoristajal on kolm laulu, mida kuuldub sulailmaga juba jaanuaris
annaabi.ee 
