Jaan Kaplinski
Kogu Kaplinski luule on tugevalt heliline, auditiivne. Haikude puhul tuleb see helilisus
eriti esile. Iseäranis meeldib Kaplinskile muidugi vaikus (mis ei tähenda sugugi tingimata heli
puudumist) ja igasugune sumin. Näiteid võiks tuua ohtralt: "Ristikulõhnas / öö pehme sõba
all see / sirtsude sirin" (lk 32); "Vihmasahin kesk-/ öisel järvel nahkhiirte / varjudeta lend" (lk
33). Võibolla just selle sumina pärast meeldivad Kaplinskile üldse igasugused putukad, lisaks
sirtsudele ka kärbsed, herilased, mesilased: "Külm kauge päike / kuidas soojendab südant /
sumin mesipuus" (lk 57). (Tähelepanelik lugeja märkab, et Kaplinski teeb vahel
haikuversioone oma muudest, pikematest luuletustest, mis sunnib taas pöörama pilku
hägustele, kuid huvitavate piiridele Kaplinski haikude, ,,mittehaikude" ja muude luuletuste
vahel) Muidugi on ühtlane sumin lähedane vaikusele, nii nagu kõrvulukustavas kosekohinas
annaabi.ee 
