E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
ümberringi
lõkendas veel kaua kullases, punases, roosas ja violetses värvis. Inimene rõõmustas ja
lootis homseks ilusat ilma. Aga näe -- vaevalt kustus viimane heledam kuma tumesinise võlvi
äärelt, seal värvis see ennast teises köhas mustaks, käre kirdetuul külvas taevavõlvi pilvi täis,
vihm, lumega segatud, kähises maha. Hommikul oli taevas hall, tuul külm, maa mudane,
sopase vee sooned sirisesid kollasteks ojadeks kokku.
Ühel pilvisel ööl -- see oli jüriöö -- peatus
91
üksik ratsamees kõrgel künkal, umbes poolteist penikoormat Tallinnast. Ratsanikul oli
pikk talu-pojakuub õlgade ümber ja pehme kaabu sügavale silmile tõmmatud.
Öö oli, nagu öeldud, pilvine, taevas tume ja täpiline nagu mättane maa. Pilvetäppide vahel
väänlesid risti-põigiti heledamad jooned, mille kaudu kuu kiired nõrka kuma uinuva maa üle
valasid