Igaüks suudab olla hea, kannatlik, armastav ja aus vaid päikeseloojanguni. Just selles ongi elu mõte. Tark inimene alustab iga päev uut elu. Üheks kõige traagilisemaks inimloovuse puudujäägiks on minu arvates see, et meil kõigil on kalduvus ,,lükata oma elu edasi". Me kõik unistame mingisugusest maagilisest roosiaiast kaugel silmapiiril, selle asemel, et nautida neid roose, mis õitsevad just praegu meie akende all. Laps ütleb:"Kui ma suureks saan". Poiss ütleb: ,,Kui ma meheks sirgun."Mees ütleb: ,,Kui ma abiellun." Siis hakatakse mõtlema: ,,Kui ma pensionile jään." Ja kui pensioniaeg on käes, heidab seesama inimene pilgu seljataha jäänud maastikule ja kuuleb seal ainult kõledat tuult. Millegipärast on ta kõigest ilma jäänud. Me saame liiga hilja aru sellest, et elu tähendab elamist igas päevas. ,,Tavaliselt mõeldakse homsele ja eilsele moosile, mitte kunagi aga tänasele." Enamik meist
" ,,Ühtki purje silm ei riiva -- luitel laine peksab liiva." ,,Taevas, taevas, mis küll tuleb!.. Meri mitmel silmad suleb... Läinud aastal kadus veli, siis kui huilgas tormiheli, hukkus laev kui habras lelu. Meri võttis meestelt elu." ,,Ema, mind vist ootab sama: suureks saan, lä'en kalastama." ,,Jah, mu laps, mu pesamuna, oled sündind õnnetuna -- rannanooruk rannakülast. Ootab oht sind, neemeülast. Nüüd veel suisa memme ligi -- kaluriks saad kummatigi." ,,Millal ometi kord sirgun suureks vetesõitjaks virgun!" ,,Oh sind väikest vetehullu! Sündisid vast tunamullu -- nüüd, et merele saaks juba! Tean: jääb kitsaks sulle tuba, merelindu veetleb meri -- sul ju kalurite veri." Meremeeste laul Meremehi meid varjamas taevas, elu ohtlik ja raske on meil, meie kodu ja elamu laevas ulgumerede lagedail teil. Ja kui laine käib kõrgele üles, siis meil algab vast mehine töö, laev vaid rabeleb voogude süles, rebib mastides tormide vöö.
annaabi.ee 
