Giuseppe Verdi
kõlasid Verdi meloodiad võrdse menuga. See aga paljusid professionaalseid muusikuid ja
kriitikuid just sokeeriski. Verdit süüdistati maitselageduses ja kõige laiemate rahvahulkade
odavas meelitamises, tema muusikas nähti labaste valsikeste, traagiliste masurkade,
sõdurimarsside ja operetigaloppide nõmedat segu.
Tegelikult ei maksnud helilooja väikekodanlikule mentaliteedile vähimatki lõivu ega
nivelleerinud meisterlikkuse taset mitte kunagi. Vastupidi. Erakordse loomingulise
sirgjoonelisusega, taunides kompromisse ja järeleandmisi, võitles Verdi ebaõnnestumiste ja
tsensorite omavoli vastu, kinnitades oma äärmist nõudlikkust mitmete ooperite uute
redaktsioonidega ("Macbethi", "Simone Boccanegra" ja "Don Carlose" uued variandid valmisid
18, 24 ja 17 aastat esiettekandest hiljem). Enesekriitika ja vastutustunne jõudsid Verdi viimaseil
eluaastail lausa äärmusse. Kaks aastat pärast "Falstaffi" kirjutas ülemaailmselt tunnustatud
annaabi.ee 
