Tõde ja Õigus II Terve tekst
Kui nõnda lugeda, ikka mehi ja naisi, naisi ja mehi, siis tundub varsti hirmus
naeruväärsena, et sa nõnda loed ning et igas loetud mehes ja naises istub armastus, vahel mitu
armastust korraga, sest nõnda on inimene loodud. Mõtelge ometi hästi järele, mis see on, mis
see tähendab, kui nõnda mehi ja naisi lugeda. Aga ei olegi ju mehi ja naisi, vaid armastusi, kes
kõnnivad üksi, kaksi või mitmekesi mööda tänavat. Mõistate? Armastus kõnnib tänaval! Kõnnib,
pea otsas, silmad sirevil, hambad irevil, vehkleb kätega, astub jalgega ja otsib teist armastust.
Naljakas, mis? Lihtsalt naeruväärt!"
Aga Indrekule polnud see ei naljakas ega naeruväärt, sest tema mõtles kohe: ,,Muidugi,
armastus võib ka tänaval kõndida, ta võib sulle särgiväel kurgu allagi pugeda ja ta võib uusi
seisusekohaseid särke õmmelda, aga see pole see, sest on ju armastusi, kel pole särkigi seljas.
See armastus ei tule tänavale kõndima, silmad sirevil, hambad irevil, see mitte