mistõttu teine viga peab alati suurem olema kui esimene. Eesti on võrreldes Venamaaga nagu eskimo süst. Supertanker vajab 16 meremiili, et ümber pöörata, kuid eskimod võivad teha täispöörde koha peal. Inimene sureb, kõduneb põrmuks, kasvab rohuks, sünnib linnuks taeva alla, astub vaikselt tagasi looduse lõputusse ringkäiku. Inimese käsikiri paljuneb, pudeneb tsitaatideks, teiseneb pärimusteks, võimendab või summutab nii lootusi kui ka ootusi, kuid sõna ei teisene rohuks, sipelgaks ega linnuks, vaid jääb sõnaks. Sõna võib kuluda ja sõna võib endale leida uue sisu. Kuid ta elu jätkub ka pärast sõnaja surma ja teatud kombel elavad meie kõrval ja meie sees kõik varem öeldud sõnad ja mõtted inimese kauge koidikuni Aafrika sumisevas hällis. ("Hõbevalgem", 1976) Keel on võimas realiteet ja keelesugulus äratab tugevaid tundeid. Suviti rändavad meie kunstnikud, heliloojad ja kirjanikud itta, otsekui oleksid nad
Ekstentsialistid usuvad, et iga tegevus ja otsus määravad inimese saatuse. See filosoofia läbis ,,Metamorfoosi". Nii Kafka, kui ka ekstentsialistide, sõnade järgi on inimestel individuaalne kohustus ning kohustus ühiskonna ees. Meie valikud peavad olema kooskõlas mõlemaga. Kui inimene valib enda ühiskona üle, kaotab ta ühiskonna toetuse, kui aga inimene valib ühiskonna, kaotab ta enda. Gregor algselt valis ühiskonna enda üle, mis tegi ta töötavaks sipelgaks. Sellest võib ka leida põhjuse, miks Kafka valis metamorfoosi putukaks kuna ennem oli tegelane juba putukapesas üks väike töötav lüli. Pärast transformeerumist, pidi ta keskenduma endale, mis põhjustas ühiskonna poole selja keeramise. Gregor hakkab putukana end otsima, proovides töö asemel lahutada meelt. Sellega ta keerab selja putuka olemusele, milles on siiski suur osa töö tegemisel. Metamorfoos avardab ekstentsialistliku vaadet, et valik määrab inimese saatuse.