Lühikokkuvõte "Hümnid paanile"
Lühikese
suvitusperioodi jooksul õpib noorhärra lähemalt tundma mõlemat noorukest mõisapreilit ning
nendega pisut kurameeridagi. Kunstnik ülistab sagedamini mõtetes üht jõulisemat õdedest,
hoidudes reaalsuses siiski teise, haprama poole. Tundub, et kuigi mõlemal neiul tekivad tema
vastu siirad tunded, jääb ta siiski õrritavaks ning näeb asja ise pigem mänguna.
Nõnda mängeldes, looduses seigeldes ning enese loodud sisekonfliktides ja tundedraamades
sipeldes luuakse teose sündmustik, mis lõpeb lahkumismotiiviga ning jätab lahtiseks tegelaste
edasised suhted, kuigi peategelase suhtumise põhjal võib eeldada, et kõik jääb vaid põgusaks
suveromansiks, millest "kõik, mis üleliigne, ununeb, kõik muu kustub- jäävad üksikud minutid
tähise taeva all, jääb tuline suvepäike, jäävad kohisevad haavad Haabjärve kaldal ja
Tuulemäel."
annaabi.ee 
