Tiit Lauk humanitaar
Muusika Sõnastik
(Habela 1972: 29) mainib vastava märksõna all: “džäss (ingl. jazz), kaasaegne, improvisat-
sioonil põhinev muusikaliik, mis ühendab endas iseloomulikke sünkopeeritud rütmidele
tuginevat aafrika (neegri-) rütmikat, euroopa-aafrika meloodikat ja euroopalikku harmooniat.
/.../ D. tekkis sajandivahetusel New Orleansis ning arenes peamiselt USA-s”; Võõrsõnade
leksikon (2006: 222): “džäss – nüüdismuusika liik, mida iseloomustab meloodia variat-
sioonilisus ja rohke improvisatsiooni kasutamine; kujunes USA-s XX saj algul neegrimuusika
pinnal”.
Nagu järgnevgi tõendab, ei saa ühtki toodud definitsiooni nendes sisalduvate ebatäpsuste
(lähemalt ptk 2.2. ja 2.3.) pärast päris tõsiselt võtta. Tegelikult on paari lausesse peaaegu
võimatu koondada kogu seda tohutut erinevate stiilide mitmekesisust laial skaalal rägtaimist 11
kuni avangardismini. Tundub, et definitsiooni sõnastamine ongi kujunenud rohkem “kõrval-