E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Mariale kalli kaelarätiku, austab meid kõiki oma lahke kõriega, otsekui oleksime meie tema
väärilised! Minu süda sulab nähes, kui palavalt ta Mariat austab; kui õnnelikuks ta teda teha
püüab. Seal tuled sina nagu kuri vaim õrna rumala ninaga vahele, hakkad ausat meest narrima
ning pilkama ja peletad
137
viimaks isanda, kelle küünemusta vääriline sa ei ole, majast välja.»
«Kes teda käskis minna?» küsis sepp õlgu kehitades.
«Kas tema pidi ennast sinusugusest pilgata laskma?»
«Ega temagi suu seijtud olnud.»
«Pidi sinuga vist nägelema hakkama? Ta ütles õiglase uhkusega, et orjale muud vastust
vaja ei ole kui piitsa.»
«Seda ta ütles vist üsna tasakesi?» naeris sepp.
«Kahju, et ta minu käest- piitsa ei tulnud küsima,» lisas Priidu laisalt juurde.
«Vait!!» käratas ema lõkendavail silmil. «See püstipagan on sind, vaest tallekest, juba nii
palju rikkunud, et sa enam kuhugi ei kõlba. Sina tahad noor peremees olla ja aitad oma maja