Eesti keskaeg
Preestrid käisid ise külades andamit
kogumas ja lasid end seejuures kostitada. Teine viis preestrile tasumiseks oli
maaomanik eraldas preestritele "preestrivilja" talupoegade arvelt. Talupoegadel lasus
ka kirikumaade harimise, preestri elamu ja kõrvalhoonete ning kiriku ehitamise ja
korrashoiu kohustus. Preestrid said tasu kirikliku talituse eest (16. sajandil anti
matmise eest preestrile noor härg). Iga kristlase kohustuseks olid regulaarsed
annetused kiriku heaks. Sinoidivili - Eraldi maks piiskopile.
Liivimaa talupoegadel lasus kohustus osaleda sõdades, piirikaitses ja olla vägedele
teejuht. Sõjateenistusse tuli minna hobusega, kuid talupojad võitlesid siiski jalaväena.
Nende ülesandeks oli sõjaväehobuste ülalpidamine. Hiljem asendus sõjaväekohustus
palgasõjaväega, millele lisandus rahaline maks, mille suuruseks oli 1 Riia mark iga
talu pealt. Teokohustus - Varaseim teada pärineb 1284. aastast, kui talupoegi
annaabi.ee 
