Naispeategelased ja armastuse käsitlus Paulo Coelho teostes
restoranis, süües õhtust ühe sloveenia sõbrannaga, kelle nimi oli ka Veronika ja kes oli
juhulikult Villette´i peaarsti tütar. Paulo Coelho oli juhtunust äärmiselt huvitatud, kuna ta oli
Veronika loo uurimiseks väga mõjuv põhjus. Nimelt järgmine: ta ise oli ka varjupaigas
viibinud või hullumajas, nagu seda laiemalt tuntakse. Ja mitte ainult üks, vaid koguni kolm
korda 1965., 1966. ja 1967. aastal. Rio de Janeiros dr. Eirase ravilas. Sinnasaatmise põhjus
oli talle siiani mõistatuseks; kas oli ta vanemaid ta imelik käitumine segadusse ajanud ta oli
juba poisikesena pooleldi häbelik, pooleldi ekstravertne olnud või oli põhjuseks ta soov
,,kunstnikuks" saada, mis kogu ülejäänud perekonna jaoks tähendas elu ühiskonna heidikuna
ja kindlat surma vaesuses.
Paulo Coelhot ja Veronikat ühendas asi, mida tasub üle korrata: ka tema oli pandud
vaimuhaiglasse, ,,kust välja pääseda pole võimalik". Aga tema pääses