Marie Under
ja paisub pungi-punglev puu, hajub õhtusse kui udu
kui laine laiub metsahõlm. hinge puhkematu tari.
Näe, põõsas tuigub lindudest Selle aja tühi raskus
ja lauludest, maa - hauludest, katab nagu jääkoor merd.
allee kui põrand puhtaks pest Süda sees kui nuga taskus
poolrõske veel. Mis sest! Mis sest! tukub, aimamata verd.
Eest rebit laineil haak ja olm: Ons see minu oma suu,
sööb sõõrmeid sinisoola tolm. mis neid surnud sõnu poetab?
Eest lükat mere jäine riiv: Hapraid askeldusi soetab
saand merest maantee - taeva viiv. käsi, küljes mõni muu?
Ees samme vibuhändlik sirk, Sammun, koban samas kongis,
pää kohal tuiskab tuulekuul. mille varbadega harjut.
Ja riideis tuul ning põues tuul - Kauakestvas leinarongis
löön ise õõtsuma kui pirk. hädakisad ammu karjut.
Ja rannal valge varvas-aid
annaabi.ee 
