Metonüümia on nimetava, referentsiaalse põhifunktsiooniga troop, mis toimib üheainsa mõisteala ja üheainsa kommunikatiivse stseeni (nn. skeemi) piires ja fokuseerib parima "sisendpunkti" räägitavasse. Tavatsetakse öelda, et metonüümia asendab mõisteid nende külgnevuse alusel (mõnes stseenis, skeemis): soni (= sonimütsi kandev inimene); song (= patsient, kel on song); tsello (= inimene, kes mängib orkestris tsellot); mustad (= neegrid); punane taga (= veri taga); sininina (= sinise ninaga inimene); kevadekuulutaja (= lõoke); imetaja (= ema, poeetiline sünonüüm rahvalaulus); on kalmistul ~ haiglas ~ vannitoas (= surnud ~ haige ~ ...). Vanasõnas võib metafoor katta kagu teksti ja moodustada nn. lausemetafoori (Haukuja koer ei hammusta) või ainult osa tekstist, harilikult predikatiivse osa; kui taoline osametafoor on sõnaliigilt 6
annaabi.ee 
