Liivi ja Koidula luulevõrdlus
päiksepaisteilm. / Siis kõik kaua kannatavad / nupud rõõmu-silmavees, / eluvaimud
lehvitavad: / kevade on meie ees." Siin räägib Liiv, et kevad toob rõõmu ja eluvaimu.
Ta suudab anda edasi reaalsuslähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja
kaunidusest, mis loob endalegi hea kevadmeeleolu.
Lydia Koidula luuletus "Kuningas kevade" on eelnevale suhteliselt sarnane:
"Päikseterad puistvad kulda / üle unest ärgand maa, / lilled muruema mulda / ehitavad
õitega, / taevas hiilgab sinikattes - / kust see kõik? Ütelge! - / Kuningas ju jälle tulnud,
/ õitsev kuning kevade!" Uni sümboliseerib siinkohal pikka talve, mis on lõpuks
mööda saanud. Kevade tulekut kirjeldatakse kui kuninga saabumist, kelle auks hakkab
loodus tärkama. Sel ajal läheb ümbrus vaikselt roheliseks ja kõik nagu ärkaks uuesti
unest. "Rohupõõsad teda võtvad / vastu halja ehtega, / linnukoorid kiitust tõtvad /
tema vastu hõiskama, / viimne rohukõrs ka hüüab, / hiilgav kastetilgake: / "Kuningas
annaabi.ee 
