"Ärimehed" ja "Pärijad". Kõigi alusmotiiviks on ahnus või täpsemalt veel laskmata karu naha jagamise hasart. Lutsu naljamängude väärtuseks on ehteestilikud, värvikad, koomilised tüübid, lopsakas rahvakeel ning elutäpne olustikukujutus. Neil puudus 19. sajandi lõpu jantide moraliseeriv ja õpetlik motiiv. Hilisemates lühinäidentides ei tõusnud Luts enam oma algsele tasemele. Lühikesi uusromantistlikke muinasjuttnäidendeid "Siniallik", "Ülemiste vanake" (mõlemad tr. 1916) ja "Sootuluke" (tr. 1919) päästab lasteteatri vähemnõudlik raamistik. Kuid 1930ndtel hakati suure eduga dramatiseerima Lutsu proosateoseid. 13. Eduard Vilde näitekirjanikuna (,,Tabamata ime", ,,Pisuhänd"). Uue linnaelu ja noore intelligentsi probleemid tõi eesti lavale Eduard Vilde (1865 1933). Tema tippnäidendid ("Pisuhänd" ja "Tabamata ime") jäävad Vilde küpsusperioodi, kuhu kuulub ka romaan "Mäeküla piimamees". Vilde tõi eesti
annaabi.ee 
