Tavaliselt on nende teooriate kasutuspiirkonnad väga erinevad: kvantmehaanikat kasutatakse tavaliselt Universumi väikseimate koostisosade - elementaarosakeste - kirjeldamiseks, üldrelatiivsusteooriat aga suurimate ja raskeimate struktuuride (nt tähtede, galaktikate, mustade aukude ja isegi Universumi enda) kirjeldamisel. Siiski on olemas ekstreemseid füüsikalisi olukordi, kus on vaja neid mõlemaid; sellisteks olukordadeks on näiteks aegruumi singulaarsused (musta augu keskpunkt, Universumi seisund enne Suurt Pauku - kohad, kus aegruumi kõverus on lõpmatu), sellised eksootilised füüsikalised struktuurid hõlmavad endas tohutuid masse (seetõttu nõuavad üldrelatiivsusteooriat) ning üliväikesi vahemaid (seetõttu on 4 vaja kvantmehaanikat). Kahjuks on kvantmehaanika ja üldrelatiivsusteooria ühtesobitamatud,
singulaarsus. Võib arvata, et singulaarsus on koht, kus praegu teada olevad füüsikaseadused on rikutud." (Stephen Hawkingi ja John Ellise) Kui universumis on piirkondi, kus teadaolevad füüsikaseadused on rikutud, siis miks pole kindlaks tehtud, mil viisil neid nimelt rikutakse ja millised on singulaarsetes piirkondades kehtivad seaduspärasused? Vastuse annab R.Penrose'i poolt sõnastatud kosmilise tsensuuri hüpotees: kõik aegruumi singulaarsused on ümbritsetud lõkspindadega, 6 mistõttu me ei saa mingil moel informatsioni lõkspinna sees asuval singulaarsusel toimuvast. See õigustab ka singulaarsuste nimetamist mustadeks aukudeks - me saame lõkspinna sisse signaale saata, kuid välja ei saa sealt tulla mitte midagi. Matemaatiliselt on võimalik tõestada, et ainukesed parameetrid, mida mustast august
annaabi.ee 
